PÄÄSTEMINE

LÄÄSTEMINE Kristliku pääste eesmärk ei ole rangelt kinnipidamine tegevuste ja keeldude loetelust. Roomlastele 3:20 öeldakse: “Keegi ei kuuluta õigeks tema [Jumala] silmis, kui ta järgib seadust.” Apostlite teod 16 on üks näide paljudest seiklustest ja väljakutsetest, millega varakristlik kirik silmitsi seisab. See jutustab Pauluse ja Siilase jutlust, nende tagakiusamisest ja vangistusest. Selle asemel, et tunda end heitununa, palvetasid kaks kristlast vanglas ja laulsid hümne. Vanglat raputas maavärin, uksed avanesid ja kõigi vangide ketid läksid lahti. Väga mures vangivalvur lähenes neile kahele, langes nende ette ja anus: “Härrad, mida ma pean tegema, et pääseda?” Paulus ja Siilas vastasid: “Usu Issandasse Jeesusesse, siis teid päästetakse…” (Ap 16:30-31, NIV). Lõik on oluline seoses päästmise või tehniliselt soterioloogia teemaga. Igapäevakeeles on päästmine seotud sellega, kuidas meid päästetakse või meie langenud seisundist vabastatakse. Nagu on märgitud ühes selle sarja teises artiklis,[1] oleme Jumala näo järgi mässajad, langenud ja vajame taastamist. Kristlikus mõttes viitab päästmine sellele taastamisele – vale parandamisele. Mis pole päästmine Enne päästmise selgitamist piibli terminites on kasulik vaadelda „päästmise” viise, mis ei ole kristliku teoloogiaga kooskõlas. Ilmselt kõige levinum lähenemine on tööpõhine. Nagu nimigi ütleb, toetub selline päästeviis inimeste tegudele ja sellele, mida me saame enda päästmiseks teha. Aga kui rääkida päästmisest, siis on kristlus Päästja-, mitte enesekeskne: „Sest te olete armust päästetud usu läbi – ja see ei ole teie endi käest, see on Jumala and – mitte tegude läbi, et keegi ei saa kiidelda” (Efeslastele 2:8-9 NIV). Head teod on Kristuse kaudu pääsemise järgimise loomulik tulemus. Samuti pole päästmine universaalne, mis tähendab, et kõik ei pääse päästetud. See ei tähenda, et Jumal ei armasta kõiki. Tõepoolest, Ta „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele” (1Timoteosele 2:4). Kuid ainult Kristus on „tee ja tõde ja elu” (Johannese 14:6). Päästmist ei leia ka legalismis. Kristliku päästmise eesmärk ei ole range järgimine lubatud ja keelatud nimekirjast. Roomlastele 3:20 on kirjas: „Keegi ei kuuluta õigeks tema [Jumala] silmis, kui ta peab seadust; Pigem saame seaduse kaudu teadlikuks patust. Meil kõigil „puudub Jumala auhiilgus” (Rm 3:23). Mõned uskumused väidavad, et lunastus piibellikus mõttes pole vajalik. Selle asemel kasutatakse selliseid termineid nagu “vaimne vabanemine” või “valgustumine”. Enamasti leidub seda idamaade maailmavaadete variatsioonides, nagu panteism. Tavaliselt on põhiidee selles, et inimesed peavad mõistma, et nad on täiuslikud ja jumalikud, mille tulemuseks on “päästmine”. Kuid me pole kaugeltki täiuslikud ja sisimas teavad seda tõsiasja kõik. Jumal on olemas, kuid Ta ei ole meie ja meie pole Tema. Piibli päästmine Mis on siis piibellik pääste? See ei tulene teostest, legalismi valgustusest ega ole universaalne. Mida me siis peame tegema, et saada päästetud? Oluline on meeles pidada, et päästmine hõlmab seda, mida Jumal on meie heaks teinud, mitte seda, mida me saame Tema heaks teha. Jumal on võtnud initsiatiivi oma lunastusplaanis, ulatades meie poole Kristuse kaudu. Seetõttu on Pauluse ja Siilase antud vastus päästmise küsimusele: „Usu Issandasse Jeesusesse…” (Ap 16:31 NIV). Kreeka sõna, mis on tõlgitud lõigus “uskuma”, on pisteuo, mis tähendab “uskuma, uskuma, usaldama, mis tähendab, et sellel usaldusel põhinevad teod võivad järgneda.”[2] Usk hõlmab seega enamat kui lihtsalt teadmist. Jeesuse kohta. Nende teadmiste põhjal tuleb ka tegutseda, ühendades usu ja usalduse ning tegutsedes selle järgi. Päästmine hõlmab ka meeleparandust – siirast valmisolekut oma käitumist radikaalselt muuta (vt näiteks Matteuse 3:2; 4:17; Markuse 6:12; Luuka 13:3-5; Ap 2:38). Meil on ka teatud määral alandlikkust, mis on vajalik selleks, et alluda Kristusele ja saada pääste. Näiteks vangivalvuri loos räägitakse meile, et ta „vajus värisedes Pauluse ja Siilase ette” (Ap 16:29). Ta nimetas neid ka “härradeks”, kasutades austust ja tunnustades Pauluse ja Siilase autoriteeti Kristuses. Ehk siis rollid on ümber pööratud. Selle asemel, et kristlikud vangid oleks vangivalvurite alluvuses, allub vangivalvur neile nüüd alandlikult, otsides siiralt Jumala päästet. Päästmine: lihtne, kuid sügav Kristlik päästesõnum on piisavalt lihtne, et kõik mõistaksid, kuid piisavalt sügav, et kaasata terve elu õppimist. Päästmine on väga tihedalt seotud teoloogia teiste aspektidega, nagu Kristuse lepituse tähendus, inimese seisund, Jumala omadused, nagu Tema õiglus ja pühadus, meie igavene saatus ja palju muud. „Jeesus on Issand” on lihtne usuavaldus, kuid päästmisega seoses on oluline teada, kes Jeesus on, kelleks Ta väitis end olevat ja mida tähendab Tema uskumine ja järgimine. Apostel Paulus võttis päästesõnumi – evangeeliumi – kokku 1. korintlastele 15. peatükis, kus ta kirjutas jumaliku inspiratsiooni all: „Nüüd, vennad, ma tahan teile meelde tuletada evangeeliumi, mille ma teile kuulutasin ja mille te vastu võtsite ja mille põhjal te olete saanud. on teie seisukoha võtnud. Selle evangeeliumi läbi olete päästetud, kui peate kindlalt kinni sõnast, mida ma teile kuulutasin. Muidu olete asjata uskunud. Sest selle, mida ma sain, andsin teile esmatähtsaks edasi: et Kristus suri meie pattude eest Pühakirja järgi, et ta maeti, et ta tõusis üles kolmandal päeval Pühakirja järgi ja et ta ilmus Peetrusele, ja siis Kaheteistkümnele” (1. Korintlastele 15:1-5 NIV). Selles lõigus rõhutab Paulus Kristuse sõnasõnalist surma ja ülestõusmist „meie pattude pärast”, selle piibellikke aluseid (Piibli autoriteedi tunnistamine) ja tõestust, mida pakuvad Kristuse ülestõusmisjärgsed ilmumised. Kristus: Päästekeskus Kuid meilt ei oodata, et me “lihtsalt usuksime” ja saaksime päästetud, ilma tõendite või põhjusteta. Kindlasti mängib usk osa päästmisel, kuid pimedal ja õigustatud usul on vahe. Isegi Apostlite teod 1:3 märgib näiteks Kristuse kohta: „Pärast oma kannatusi näitas ta end neile meestele ja andis palju veenvaid tõendeid, et ta oli elus”, samas kui Ap 26:25 ütleb Paulus, et tema kristlikud tõekspidamised on „ tõsi ja mõistlik.” Kui Paulus ja Siilas ütlesid vangivalvurile: „Usu Issandasse Jeesusesse ja sa saad päästetud…” (Ap 16:31), mõistavad nad Kristuse keskset tähtsust päästmisel. Sõnal, mis on tõlgitud kui “päästetud”, on sügav teoloogiline tähendus, mis tähendab “päästma, päästma, vabastama; tervendada … olla õiges suhtes Jumalaga, viidates sellele, et päästeeelne seisund oli tõsine oht või ahastus” [3] Kristuse surm ja ülestõusmine pakub igaühele meist võimaluse pääseda. Millal on õige aeg Tema pakkumine vastu võtta? Nagu CS Lewis ütles: “Nüüd, täna, see hetk, on meie võimalus valida õige pool. Jumal hoiab tagasi, et anda meile see võimalus. See ei kesta igavesti. Me peame selle võtma või jätma.”[4] [1] Vaata “Inimesed: mässajad Jumala näo järgi?” [2] NIV Exhaustive Concordance (Zondervan, 1999), elektrooniline väljaanne. [3] Ibid. [4] CS Lewis, Mere Christianity (Macmillan, 1952), II raamat, 6. peatükk, lk. 66. Autoriõigus 2009 Robert Velarde.